Fred Kudu, tolleaegne TRÜ kehakultuuriteaduskonna dekaan, kirjutas ajalehes Edasi (19.03.72): “Mäletan hästi lumerohket 1947. a. kevadet, millal koos prodekaan Erich Mõtlikuga ja äsja armeest demobiliseerunud Peeter Hiobiga matkasime Otepää mail, otsides sobivat kohta ülikooli sordibaasile. Olime tüdinud kehakultuuriteaduskonna õppelaagrite läbiviimisest puhkekodudes ja võõrastemajades, mis oli seotud suurte kulude ja ebamugavustega. Pealegi ei olnud seal õigeid võimalusi õppetööks.”
Tartu Ülikooli arhiivis olevate dokumentide kohaselt korraldati teaduskonna esimesed sõjajärgsed õppelaagrid järgmiselt: 1945 talvel Võru-Kubija puhkekodus, suvel Viljandis; 1946 talvel osa kursuseid Pühajärve puhkekodus, osa Võru-Kubijal, suvelaager Pühajärvel; 1947 talvel Pühajärvel. Dekaani seletuskirjad rektorile põhjendavad tehtud kulutusi, kuid esineb ka vastulause ülemäärase arve kohta.
F. Kudu (Edasi, 1972, 19.03): “Ülikooli spordibaas pidi tulema looduslikult vaheldusrikkasse paika, kus maastiku iseloom lubaks harrastada nii talve- kui ka suvespordialasid. Läheduses pidi olema ujumiseks sobiv veekogu. Pikema otsimise peale leidsimegi Otepää kõrgustiku lääneosas, kohas, kuhu matkajate ja suusatajate retked veel ei ulatunud, mahajäetud Kääriku talu. See oli tõeline metsakolgas, kuhu ei viinud õiget teedki. Isegi suvel oli sinna raske mootorsõidukiga pääseda. Vaatamata viletsas olukorras hoonetele, hakkas Kääriku meile kohe meeldima. Koha valiku otsustasid erakordselt kaunis loodus ja spordibaasile sobiv maastik. Peeter Hiob jäi kohe Käärikule, /---/, meie ruttasime tagasi Tartusse, et korda ajada asja vormilist külge.”
Väljavõte Valter Lenk raamatust "Kääriku"