Fred Kudu, tolleaegne TRÜ kehakultuuriteaduskonna dekaan, kirjutas ajalehes Edasi (19.03.72): “Mäletan hästi lumerohket 1947. a. kevadet, millal koos prodekaan Erich Mõtlikuga ja äsja armeest demobiliseerunud Peeter Hiobiga matkasime Otepää mail, otsides sobivat kohta ülikooli sordibaasile. Olime tüdinud keha­kultuuri­teaduskonna õppelaagrite läbiviimisest puhkekodudes ja võõrastemajades, mis oli seotud suurte kulude ja ebamuga­vustega. Pealegi ei olnud seal õigeid võimalusi õppetööks.”

Tartu Ülikooli arhiivis olevate dokumentide kohaselt korraldati teaduskonna esimesed sõjajärgsed õppelaagrid järgmiselt: 1945 talvel Võru-Kubija puhkekodus, suvel Viljandis; 1946 talvel osa kursuseid Pühajärve puhkekodus, osa Võru-Kubijal, suvelaager Püha­järvel; 1947 talvel Pühajärvel. Dekaani seletuskirjad rektorile põhjendavad tehtud kulutusi, kuid esineb ka vastulause üle­määrase arve kohta.

F. Kudu (Edasi, 1972, 19.03): “Ülikooli spordibaas pidi tule­ma looduslikult vaheldusrikkasse paika, kus maastiku iseloom lubaks harrastada nii talve- kui ka suvespordialasid. Läheduses pidi olema ujumiseks sobiv veekogu. Pikema otsimise peale leidsimegi Ote­pää kõrgustiku lääneosas, kohas, kuhu matkajate ja suusatajate retked veel ei ulatunud, mahajäetud Kääriku talu. See oli tõeline metsakolgas, kuhu ei viinud õiget teedki. Isegi suvel oli sinna raske mootorsõidukiga pääseda. Vaatamata viletsas olukorras hoo­ne­tele, hakkas Kääriku meile kohe meeldima. Koha valiku otsus­tasid erakordselt kaunis loodus ja spordibaasile sobiv maastik. Pee­ter Hiob jäi kohe Käärikule, /---/, meie ruttasime tagasi Tartusse, et korda ajada asja vormilist külge.”

Väljavõte Valter Lenk raamatust "Kääriku"